Veteranide lood

Veteran Triin Tähtla

Veteran Triin Tähtla on aastatel 2006-2007 teeninud rahutagamise missioonil Bosnia ja Hertsogoviinas.

Kuidas algas Teie karjäär kaitseväes ja millest ajendatuna kaitseväega liitusite?

Ma astusin Kaitseliitu 2004. aastal, 2005. aastal tuli malevasse kutse, et kaitseliitlastest pannakse kokku missioonigrupp Bosnia ja Hertsegoviinasse. Mõte üldse Kaitseliitu astuda tuli sõprade eeskujul, olin kuulnud, et teevad palju head ja põnevat ja ega ma pikalt seda otsust ei kaalunud.

Millal ja kus oli Teie esimene missioon?

2006-2007 Bosnia ja Hertsegoviinas. See oli rahutagamise missioon.

Millised olid Teie ülesanded missioonil ja milles seisnes igapäevane tegevus peamiselt seisnes?

Kontrollisime baasi sissetulevaid sõidukeid ja inimesi väravas, valvekaamerate kontrollimine, patrull välis- ja siseperimeetril.

Mis oli missioonil olles suurimaks väljakutseks?

Väga harjumatu oli rutiin. Päevad koosnesid tööl käimisest, söömisest, magamisest, musta pesu pesumajja viimisest ja toomisest, pikutamisest, filmi vaatamisest ja
trenni tegemisest. Tundub nagu imeline elu, argimuresid pole, kõik on ette planeeritud. Mõnikord sai ka baasist välja, aga see oli pigem luksus kui igapäevane tegevus. Elasime aiaga piiratud kinnisel territooriumil. Välja sai baasist ainult siis, kui selleks anti luba. Ja loomulikult ka koduigatsus.

Kes jäid koju ootama ja kui sageli oli võimalik oma lähedastega suhelda?

Koju jäi armastus, vanemad, õed ja vennad. Suhelda sai päris tihti Skype teel.

Mida olulist on missioonikogemus Teile andnud või õpetanud?

Hinnata seda, mis meil on. Olla õnnelik ja tunda rõõmu väikestest asjadest!

Miks on sinilille kandmine oluline?

See, et meie riigi sõdurid käivad välismissioonidel ja seeläbi oma elu ohtu seavad, on kummardust väärt. Mõned inimesed ütlevad, et nad ei taha veterane toetada, sest see, et nad sõdivad kellegi teise sõjas, on nende enda asi. Mina nii ei arva. See on mitme riigi ühine koostöö ja iial ei tea, millal meie võime vajada kellegi abi ja toetust. See väike asi, mida mina oma riigi veteranide toetuseks ära teha saan, kui ma soetan endale sinilillemärgi, ei ole tegelikult samaväärne nende sõdurite pingutusega, mida nad on Eesti heaks teinud. Mina olen käinud missioonil, annetan raha, aga keegi on kaotanud sõjas oma lähedase, oma jalad, oma elu. Sellepärast, et ta otsustas ühel hetkel minna Eesti sõdurina Eesti riigi eest välja, meie kõigi eest välja. Loomulikult olen ma nõus toetama. Ja olen uhke meie inimeste üle, kandes sinilillemärki!