Uudised

Tõnu Nurga kümne korra pilet missioonile

„Tavaline. Hoopis teistsugune missioon. Afganistanist palju rahulikum. Ühtegi lasku me ei teinud ja pikka püssi autost välja ei võtnud. Selleks polnud vajadust,“ ütleb Paide üksikkompanii kaitseliitlane Tõnu Nurk, osales Iraagist pooleaastasel Kaitseliidu missioonil.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor.

35. aastane Nurk on varem tegevväelasena käinud viiel missioonil jalaväe lahinguüksuse koosseisus Afganistanis, seega on tal võrdlusvõimalusi kuhjaga. Ent turismireisiks ei saa nimetada ka hiljutist Iraagis käiku. Kaitseliitlastel tuli ohu või ründe korral valmis olla kaitsealust ohutusse kohta toimetama nii, nagu tõmbutaks eemale lahingust.

Kapral Tõnu Nurka ahvatlesid kuuendale missioonile minema üle kümne aasta tagused kogemused tegevväelasena Scoutspataljonis. „Kui võimalus avanes, tahtsin katsetada. Viis varasemat missiooni teenisin Afganistanis Helmandi provintsis,“ lausus ta. Nurk lisas, et mõtles kunagi käia missioonil kümme korda, praegune on alles kuues. „Mulle sealne kliima meeldib, pigem olen kuumas kui külmas. Esimesel paaril nädalal tekkivad riietele higistamisest soolarandid, kuid organism harjub kuumaga peagi,“ teadis ta vanast kogemusest.

Nurk peab ennast kogemustega missioonisõduriks ja ütleb, et nooremad olid missioonile mineku eel rohkem õhinas, aga ehk ka naiivsemad.

OOTAMATUSTEKS VALMIS
Iraagis oli Kaitseliidu rühma tööks turvata riigis tegutsevate välisriikide koalitsiooni tsiviilametnikke ja NATO kõrgeid sõjaväelasi. „Kui meid külastasid kaitseminister ja Kaitseliidu ülem, siis saatsime ka neid,“ täpsustab kapral Nurk.

Ta lisab, et nädalas oli neli sõitu. Oli ka sõite, mis kestsid terve päeva. Väljas oli sooja 48–52 kraadi. Enamikus ruumides olid konditsioneerid, samuti autodes, kus muidu poleks võimalik olla. „Tegime sõidu ära ja kõik riided läksid pessu. Niipea kui kuulivesti selga paned, higi jookseb,“ sõnab ta.

Kaitseliitlaste tööpäev algas sõidu eel hommikuti varustuse kontrolli ja valmis sättimisega, et kõik vajalik oleks olemas ja omal kohal. Nurk rõhutab, et Iraagis polnud tegu sõjalise missiooniga, kuid sellele vaatamata pidi olema valmis ootamatusteks ja selleks treeniti üksust Eestis pool aastat.

„Sõjalise missiooni kogemuse juurde käib see, et alati lähed baasist välja valmisolekus, et midagi võib kohe juhtuma hakata. Iraagis saad aru, et kuigi maa on hiljuti olnud sõjas, ei juhtugi midagi, ei pea kogu aeg käsi püstolil olema ja suudad mõelda ka muule,“ võrdleb Nurk missioone.

KES TEAB, SEE TEAB

Oma eelmisest viiest Afganistani-missioonist rääkides on Nurk kidakeelne. Jalavägi on jalavägi ja kui käid iga päev patrullis, siis tuleb Nurga selgitusel ette ka teravaid olukordi.

„Aastatel 2008–2009 oli Afganistanis päris kuum, aga seejärel jäi kontakte vähemaks ja nende asemel hakkasid tulema isevalmistatud lõhkekehad, ka sellised, mida metalliotsija ei leidnud,“ meenutab ta. Ta soovitab vaadata rängimaid kaotusi kandud Estcoy 8-st valminud filmi. „Neil oli kõige raskem. Estcoy 8 oli meie esimene missiooniüksus, mis jäi paikseks. Afganistanis ei teadnud kunagi, kes tänaval liikujatest on sõbralik, kes vaenlane. Kes tahab paremat pilti ette saada, sel tasub filmi vaadata,“ lausub ta.

„Missioonil on ikka asju, mida kodus ei räägita ja millest ei räägitagi. Kodustega on nii, et kellel on võrdlusmoment ja kes on ise käinud, see teab ja mõistab. Ega sõjafilmide põhjal ümber jutusta.“

KISUB TAGASI

Eesti üksuste kaotused ja teenistuse raskus ei pannud kümmekond aastat tagasi tegevteenistuses olnud Nurka sõjaväelase karjäärist loobuma. Tegevväest läks kapral Nurk reservi 2013. aastal pärast kaheksat aastat teenistust.

Ta suhtub missioonidesse rahulikult. „Ma ei tea, kas äge on just õige sõna, aga selles oli midagi, mis meeldib ja mida tahtsin veelgi tunda ja kogeda. Seetõttu kandideerisin tsiviilelust kaitseliitlasena uuesti, kui avanes võimalus missioonile minna,“ selgitab ta.

Tõnu Nurga abikaasa Made-Britt ütleb, et temagi polnud vastu, kui mees aasta tagasi missioonijutuga lagedale tuli. „Ta ei pidanud mind moosima. Mitte et mulle ta Iraaki minek väga meeldinuks, aga ma ei olnud vastu,“ meenutab Made-Britt, kelle sõnul oli seekordne missioon tagasi vaadates kodustele kõige lihtsam. „Eelmised olid hullemad. Mäletan, kui lambil läks pirn läbi, nutsin koos pirniga. Või kui ei saanud kurgipurki lahti.“

Nagu Nurk kinnitab, polnud missioonile minek emotsiooniotsus, vaid pereringis arutatud ja kaalutud. „Sellist asja ei saa üksi otsustada,“ ütleb kolme lapse isa. „Ülemusega oli aastane paus kokku lepitud, aga ega tööandja rõõmus olnud, saime kaubale, et naasen tavatööle aasta lõpus.“

Suure missioonipagasiga mehele hinnaalandust ei tehtud, ta kandideeris üksusesse nagu kõik teisedki. „Ega ma uskunud, et mind Iraaki valitakse,“ meenutab Nurk oma skeptilisust aastataguse konkursi ajal. „Mina jälle arvasin kohe, et ei ole võimalik, et nad sind maha jätavad,“ vaidleb Made-Britt vastu. „Sa ju tahtsid väga minna, ma nägin, kui kõrini sul Soomest juba oli.“

Nurk lisab, et aasta tagasi 16. oktoobril, täpselt tema sünnipäeval, anti kõigile valitutele teada. „Mitte kõik missioonikogemusega kandideerinud mehed ei pääsenud missioonile komplekteeritud rühma. Valikus osalesid meie üksuse juhid ja me pidime valikuvoorus küsimustele vastama,“ selgitas Nurk. „Ega väljaõppel vahet tehtud, kas oled varem missioonil käinud või mitte. Rühm hakkab korralikult tööle siis, kui kõik on kohal, eriala pool paigas ja väljaõpe tehtud.“

SAAVAD HAKKAMA

Made-Britt ja Tõnu on olnud tuttavad 15 aastat, abielus küll vähem, aga igatahes polnud see esimene kord, kui naine on Tõnu missioonile saatnud. Nagu Made-Britt reipal ilmel kinnitab, polnud praegu aega igatseda või taga nutta, sest pere väikesed lapsed tahtsid kogu aeg tähelepanu. „Ega me kodus istunud, sõitsime ringi, käisime sugulaste juures,“ sõnab ta.

Ent olukordi, kus Tõnust suurt puudust tunti, oli nüüdki. „Kaks nädalat pärast Tõnu minekut juhtus meil veeavarii. Kaks naabrit uputasime ära. Omal tuli põrand üles võtta. Korteris sai just remont valmis. Olime viis aastat remonti teinud ja Tõnul oli tingimus, et enne missioonile minekut tuleb ära lõpetada. Pidin selle avariiga siin üksi hakkama saama ja sain ka.“

Seekord tundusid kuus missioonikuud Made-Briti meelest kuidagi lühemad kui eelmistel kordadel. „Läks nagu hetkega. Igal õhtul tegime videokõnesid. Afganistanis oli ühenduses olemisega nii, et kui oli pühapäeval kõneaeg kokku lepitud, ei teadnud kunagi, kas saab rääkida või mitte,“ ütleb ta.

„Iraagis olid meil kõnekaardid ja internet kogu aeg olemas. Kui baasist välja läksime, jätsime isikliku telefoni maha, aga õhtuti olin kättesaadav ja sain tagasi helistada,“ täpsustab Nurk. Tavaliselt mahub missiooniaja sisse ka puhkus, kuid sedapuhku jäi missioonisõduritel poole teenistuse pealt kodus käimata. „Puhkus olnuks vajalik ja hea, aga jäi koroonaohu tõttu ära. Koos karantiinidega oleksime muidu poolteist kuud teenistusest väljas olnud. Nüüd puhkame selle tagantjärele,” selgitab Tõnu.

„Üle-eelmise aasta märtsis, koroonaaja alguses jäi Tõnu kolmeks kuuks Soome. Päev enne lukkupanekut läks. See aeg oli hoopis hullem kui nüüd pool aastat missiooni. Teadmatust oli siis palju. Olin just rasedaks jäänud. Keskmine laps on meil issikas ja kõik need kuud nuttis issit taga. Ka nüüd uuris ta pidevalt, millal talv ja jõulud tulevad, sest siis tuleb issi koju,“ võrdleb MadeBritt abikaasa Tõnu viimase paari aasta võõrsil olekuid.

SÕDURIKS KASVAMINE

Made-Britt ütleb, et on 2000. aastast Naiskodukaitse liige, tõsi, praegu laste kõrvalt vähem aktiivne. „Mina Tõnu Kaitseliitu tõin! Mäletan ka, kui Tõnu pidi ajateenistusse minema. Elasime siis juba koos, kui ta kutse sai. Ta ei tahtnud üldse kaitseväkke minna, aga kui ajateenistuses ära käis, tuli jutuga, et läheb Afganistani,“ meenutab ta.

„Ma ei olnud ajateenistusega kokku puutunud ega teadnud sellest midagi. Aega teenides hakkas kaitsevägi nii palju meeldima,“ selgitab Nurk oma militaarse soone avastamist.

Kaitseliiduga liitumiseks sai Nurk enda sõnul tõuke sellest, et soovis minna Põrgupõhja koormusmatkale, kuid sellest said osa võtta ainult organisatsiooni liikmed. Kui silmapiirile peaks tekkima veel mõni missioonivõimalus, siis Tõnu Nurk kaalub seda kindlasti, aga mitte raha pärast. „Ega pere rahaliselt midagi ei võitnud, Soomes teenis Tõnu rohkem,“ sõnab Made-Britt.

„Missioonil teed oma tööd. Meeldivaks muudab olemise mõnus seltskond. Kogu meie rühm ja minu jagu olid ägedad,“ ütleb Nurk ja lisab, et rühm oli vanuseliselt väga erinev, nagu Kaitseliidus ikka, ja see on põnev, sest eri olukordadele on erinev vaade. Kui noored tahaksid paugutada, siis vanemad ütlevad, et ootame veel, ja vastupidi.

„Meil on inimesi eri elualadelt, on ehitajaid ja keevitajaid. Kui viimastel nädalatel läks sauna ehitamiseks, käis see kähku. Eestlastel on ikka missioonidel saunad olnud ja Iraagis see puudus,“ selgitab ta. „Puitmaterjal oli suur probleem, meil omal polnud Iraagis tagalat ka. Saime taanlastega kaubale, nemad tõid lauad, täpselt ei teagi, kust. Saun sai nagu päris, seda jäävad kasutama

Kuido Pettai välja vahetanud staabiohvitser ja taanlased.“

RAHU, AINULT RAHU

„Sa hakkasid seal lauamänge ja kaarte rohkem mängima. Jõusaalis käisid ka, mida sa varem kunagi ei teinud,“ ütleb Made-Britt vahele.

„Pidin hakkama end liigutama, sest söök oli liiga hea. Eelmistel missioonidel tuli ise teha ja kuivtoidupakkide peal olla, nüüd saime osa ameeriklaste köögist,“ põhjendab Nurk muheldes. „Eriti hea oli masinajäätis, millele pääses piiramatult ligi. Meil oli täitsa kriis, kui masin oli katki ja mitu nädalat jäätist ei saanud. Kodus olen kolme nädala jooksul ühe korra jõusaalis käinud, aga mul on kümne korra pilet, plaanin ikka veel minna.“

Kui tihti räägitakse, et missioonid panevad kaitseväelaste närvid proovile ja on murdujaid, siis Made-Britt kinnitab, et tema mees on iga missiooniga läinud kodus rahulikumaks. „Kui tead, mis seal toimub, siis selle kõrval pole kodused asjad ärritumist väärt,“ usub ta. Uuel aastal läks kapral Nurk jälle Soome, ta töötab lammutusettevõttes. „Ülemus helistas juba enne jõule ja kutsus, kas saan tulla varem. Ei saanud. Varustus oli vaja ära anda ja leping kaitseväega kestis jaanuari alguseni,“ selgitas ta.

Originaalartikkel