Veteranide lood

Veteran Raul Vene

Raul Vene– Wermo AS juhataja

Milline oli Sinu karjäär kaitseväes (kus Sa teenisid ja kui kaua)?

Kokku loendati aastaid 13, millest enamus teenisin Meegomäel Kaitseväe Võru Lahingukoolis. Läbi sai käidud järgmised ametikohad: rühmaülem, vanemallohvitseride kursuse ülem, operatiivohvitser, planeerimisohvitser, väljaõppejaoskonna ülem ja peale liitmist KVÜÕA-ga taktikaõppetooli kutseõppegrupi taktika vanemõpetaja/ülem. Sõjakoolis õppides veetsin süsteemimuutuste tõttu 4,5 aastat.

Millal ja mis missioonil/missioonidel Sa käisid?

Esimene missioon oli 2003. aastal Kosovos BALTSQN-7 luurerühma ülemana ja teine 2009. aastal Afganistanis lõunaregiooni diviisi staabi operatiivohvitserina.

Miks otsustasid omal ajal missioonile minna?

2003. aastal tundus missioon ja seal osalemine tundmatu „maana“ ja seega oli minu huvi keskmisest kõrgem. Tuleb tunnistada, et mul ei olnud palju tuttavaid, kes missioonidest oleks osanud rohkem rääkida. Seega tuli asi endale ise selgeks teha. Positiivsete asjaolude kokkulangemisena see mul õnnestus. Olin ainuke, kes väljastpoolt ROKi luureüksusesse pääses (peale väljaõpet võeti tegelikult ka reservist mõni juurde). Tung missioonidele oli sellel hetkel suur.

2009 a. missioonieelses väljaõppes olin uuesti Kosovosse minemas aga juhtus nii, et peale edukaid läbirääkimisi ja kokkuleppeid suutsin siiski Afganistani jõuda. Peamiselt samadel põhjustel – ei teadnud, mis seal tegelikult toimub. Suureks sooviks oli saada operatiivohvitseri kogemust ja mis saab selleks parem olla, kui seda praktiseerida reaalsuses.

Kus ja kellena Sa täna töötad?

Alates kaitseväest lahkumisest aastal 2011 kuni tänaseni töötan juhatajana edukas mööblit tootvas ettevõttes AS Wermo. Ettevõttes töötab tänase päeva seisuga 60 töötajat ning toodangust lõviosa eksporditakse erinevatesse Skandinaavia ja Kesk-Euroopa riikidesse. Alates 2014. aastast olen MTÜ Kagu-Eesti puiduklaster eestvedaja, mis koondab enda alla piirkonna juhtivad puidu-ja mööblitootjad ning ühiskondliku tegevusena panustan PMKK (puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuse) arengusse, kuuludes selle organisatsiooni juhtnõukokku.

Milline on Sinu seos kaitseväega täna?

Kaitseväe ja kaitseväelastega olen seotud läbi oma hobi ehk laskespordi, kuuludes kaitsejõudude spordiklubisse. Endistest töökaaslastest mitmetega on kontakt jäänud. Olen kaalunud liitumist kaitseliiduga, aga töökoormusega Wermos ei ole veel seda aega leidnud, et edasi anda varasemat õpitut ja omandatud. Soov on sellega ühel päeval alustada ja anda oma panus KL tegevuse arengule.

Mis oli peamine, mida missioonikogemus Sulle andis? Kuidas see mõjutas hilisemaid eluvalikud?

Toimetulek ja hakkama saamine rutiinse tööga, järjepidevust ja julgust kiirelt olulisi otsuseid teha. Sain proovile panna oma pingetaluvuse ja koordineerimis ning juhtimisoskused said hea lihvi. Inimelu hapruse tajumine pani kindlasti palju enam väärtustama armastavaid ja hoidvaid inimsuhteid oma lähedastega. Kokkuvõtvalt on missioonidel saadud kogemused osutunud väga olulisteks kogu minu edasise eluga seotud ettevõtmiste jaoks.

Millised missioonil saadud oskused ja kogemused on tulnud kasuks ka hiljem – tänases töös või ühiskondlikus elus?

Planeerimine ja ettevalmistus on äri korraldamise ja tootmise edu võti. Mitme sammu ette planeerimine. Oskus vaadata ennast ja oma tegevusi läbi kliendi silmade (kaitseväes olles läbi vastase silmade). Info analüüsimise oskus. Oskus eristada olulist ebaolulisest. Oskus stressisituatsioonis vastu võtta õiget otsust. Muutuvates olukordades teha uusi ja veel paremaid plaane.

Kui paljud inimesed väljaspool Sinu kõige lähedasemate ringi teavad, et oled käinud missioonil-missioonidel?

Arvan, et kõik ei tea. Kuigi oma suure ja turske kehaehituse tõttu sageli küsitakse, et kas olen kaitseväelane. Vastusele, et olin kaitseväes 13 aastat, järgneb enamasti küsimus, et kas olen missioonidel käinud. Sõduriks peetakse mind ka sageli reisidel väljapoole Euroopa Liidu riike, kus küsitakse seda juba riiki sisenemisel.

Milline on inimeste esimene reaktsioon, kui kuulevad, et oled olnud kaitseväelane ja käinud missioonil?

Afganistanist naasin vahetult ennem aastavahetuse pidustusi ja kui väljas juttu tehti minu tumedamast nahavärvist sain küsimuse, et ega sa vintis peaga meid ära ei lõika?

Kuidas sa julgesid? Kui hirmus see kõik oli? Kas oled inimese pihta tulistanud? Mida kodused arvasid ja kuidas nad seda lubasid jne.

Mida mõtled või tunned, kui näed inimesi, kellel on Sinilille märk rinnas?

Mõtlen kindlasti seda, et kas isikud, kes sinilille kannavad, teavad miks nad seda teevad? Usun, et iga aastaga teatakse sellest rohkem ja minu lugupidamine kõikide nende ees, kes sellega veterane austavad. Tänud ka selle teavituse eestvedajatele.

Kas on keegi, kelle peale ise mõtled või kellele au annad, kui Sinilille märgi rinda paned?

Kas ma seda au andmist sõna-sõnalt teen aga on palju häid kamraade kelle peale mõtlen ning koos veedetud aegu meenutan aga ka neile, kellega enam kunagi kokku ei saa.

Mida soovid sel veteranipäeval oma kamraadidele ja ka kogu Eesti rahvale?

Oma kaitseväe tegevkamraadidele soovin sihikindlat arengut ja tervet mõistust. Reservis kamraadidele ettevõtmiste kordaminekuid ja õnnestumisi. Missioonil viibivate lähedastele täielikku toetust ja pühendumust missiioonil viibijatele. Eesti riigijuhtidele suuremat veteranide ja eelkõige vigastatud sõdurite märkamist ning nende edasiste elude toetamise märgatavat tõusu!

Eesti rahvale julgust rohkem märgata ja toetada kasvõi hea sõnaga neid veterane, kes naasid terviseprobleemidega. Rohkem armastust ja austust teineteise vastu!