VETERAN MERIKE JOHANSON

FB-Sinilill-veteranid-Merike JohansonMerike Johanson- doktor, PERHi Järelravi kliiniku juhataja

Milline oli Sinu karjäär kaitseväes (kus Sa teenisid ja kui kaua)?

Alustasin tööd KV- juunis 1993 Tartu Jalaväekompaniis. Mingil ajal sai sellest pataljon. Töötasin arstina. Alates 2001. aasta veebruarist alustasin tööd KV Tervisekeskuses, selle juhina ja töötasin seal kuni pensionile minekuni (2011. aasta detsember).

Milline oli Sinu karjäär kaitseväes (kus Sa teenisid ja kui kaua)?

1) 1998. -1999. aasta kevad Bosnias SFOR-6

2) 2000. aasta suvi Bosnias SFOR-9

3) 2004. – 2005. aasta Afganistanis ISAF-6

4) 2007. – 2008. aasta Afganistanis ISAF – ESTCOY 6/NSE 5 (vist ikka oli nii- hakkab juba meelest minema)

 Miks otsustasid omal ajal missioonile minna?

Esimesele missioonile läksin hea soovitaja, ammuse tuttava Tõnis Assoni, jutu peale . Ülejäänutele seetõttu, et oli tahe kuidagigi Eesti sõdureid selles ürituses toetada. Kuna esimene kogemus oli positiivne, polnud põhjust PS meditsiiniteenistuse pakkumisega mitte nõustuda.

Kus ja kellena töötad täna?

Täna töötan arstina Põhja Eesti Regionaalhaigla Järelravi kliinikus. Ühtlasi juhatan ka seda kliinikut.

Milline on Sinu seos Kaitseväega täna?

Väga tihe see kontakt enam ei ole, aga kui saan kokku oma endiste töökaaslastega või missioonil käinutega, on millest rääkida. Meedia vahendusel hoian silma peal artiklitel, nupukestel või sõnavõttudel, mis Kaitseväe kohta käivad.

Mis oli peamine, mida missioonikogemus Sulle andis? Kuidas see mõjutas hilisemaid eluvalikud?

Kõiki inimesi, sõltumata auastmest ja positsioonist tuleb ravimise seisukohalt võtta võrdselt ning anda oma maksimum, mida antud olukorras teha saab.

Inimesed, kellega missioonidel kokku puutusin, olid lõpmata toredad. Kõigi nende käimiste jooksul on olnud kaks inimest, kus me mõlemad pidime pingutama, et üksteist välja kannatada. Aga saime hakkama.

Austama ja sügavalt lugu pidama inimestest, kes julgevad/ tahavad missioonile minna. Õpetas nägema inimeste haavatavat poolt ja sellega toime tulema ning neid oma oskuste piires aitama. Oli vaja aega võtta (mõnikord tunde), et lahata nende koduseid probleeme ja tuge pakkuda.

Saad aru, et teine rahvus ( nt taanlased) ei pruugi Sind kui arsti kohe omaks võtta aga kui õnnestub kedagi oma tegevusega/ tööga üllatada , tunned/ tajud äkki, et kogu laager on nüüd sinu. Valikuid ei mõjutanud, sest olin arst , jäin arstiks. Olen arst.

Vabaaja üritused, millega alati positiivse emotsiooni sain -näiteks noolemängu kampaania, sulgpalli mängimine, jalgrattaga laagriväilist ilma avastamas, SFOR 30 km rännakud, lennukiga/ kaks korda helikopteriga Camp Bastionist Kandahari, vabariigi aastapäeva tähistamine koos teiste rahvustega, turul käimised, kohtumised Eestist külla tulnud kaitseministri, KV juhataja ja nende kaaskondadega jne.

 Millised missioonil saadud oskused ja kogemused on tulnud kasuks ka hiljem – tänases töös või ühiskondlikus elus?

Arendasin teiste kuulamisoskust. Kindlast parandasin oma suhtlemisoskust, inglise keelt, õppisin kannatlikum olema.

 Kui paljud väljaspool kõige lähedasemate ringi teavad, et oled käinud missioonil/missioonidel?

Kui see on kellegagi jutuks tulnud, siis ikka räägin. Aga niisama igale ettejuhtuvale sellest teada ei anna.

Milline on inimeste esimene reaktsioon, kui kuulevad, et oled olnud kaitseväelane ja käinud missioonil?

Esmalt hämmastus – Sina? Siis küsimus – miks? Kolmas küsimus – oli jube? Ning edasi juba kaastundlikult-  oled vist tõesti üksjagu hirmsaid asju üle elanud.

Mida mõtled või tunned, kui näed inimesi Sinilill rinnas?

2002. aastal Kanadas inglise keelt õppides, osalesime eelnevalt punase mooni ostmise kampaanias ning saime osa selle päeva tähistamisest. Oli pidulik, samas väga suure südamesoojusega tehtud üritus. Umbes kümme aastat hiljem on meil sama päev ja oma sinilill, mis muide on väga kaunis. Mul on väga hea meel, et võime veteranide päevast kui traditsioonist rääkida. Au neile, kes selle ürituse taga on olnud ja jätkuvalt toimetavad. Meeldiv on, et eestimaalased on selle omaks võtnud ja oma solidaarsust näitavad. Kes teeb head teistele, teeb head ka iseendale.

 Kas on keegi, kelle peale ise mõtled või kellele au annad, kui Sinilille rinda paned?

Ikka oma missioonikaaslaste peale. Ning paratamatult jookseb mõte ka enda missioonil kannatada saanud poiste peale. Õnneks minu käimiste ajal keegi surma ei saanud aga üks poiss kaotas siiski mõlemad jalad. Meedia ja endiste kaitseväelaste kaudu tean, et ta väga tubli elus edasirühkija. Inimene, kes suudab peale „kukkumist“ taas tõusta ja edasi minna vääribki sügavaimat lugupidamist ning austust.

Mida soovid sel veteranipäeval oma kamraadidele ja ka kogu Eesti rahvale?

Kõigepealt kõiki tervitada ja öelda, et minu südames on nende jaoks alati koht.

Oleme kõik ühise nabanööriga kokku seotud. On olnud valu ja ilu . Aga Igal valul on oma põhjus. Ja see on alati hind, mida on makstud kas millegi olnu või millegi tuleva eest.

Lõpetuseks kirjanik Lucy Maud Montgomery mõttetera, mis väga haakub minu arusaamaga: “Maailmas leidub nii palju meie kõigi jaoks kui meil on ainult silmi seda näha, südant seda armastada ja käsi selle järele sirutamiseks.”